Pae pargi regulaarse külastajana käin seal tavaliselt paar korda nädalas jalutamas keskmiselt üks tund korraga. Esmalt pean oma kodukohast Kadriorust parki jõudma, tavaliselt tulen iga kord mööda eri teed. Minu eelistatuim variant parki jõudmiseks on üle Lasnamäe kanali kulgev Ilvese sild, seejärel jooksen paralleelselt kanaliga kuni Lasnamäe linnaosa valitsuseni, mis asubki Pae pargi kõrval.
Enne sinna jõudmist pean läbima paarsada meetrit haljasala, millel on inimeste poolt sisse tallatud rajad, kuhu teekatet pole pandud. Ebameeldiv on see siis, kui on vihma sadanud ning teerajad porised ja loike täis. Sellisel juhul eelistan läheneda pargile teistkaudu, kasutades asfaltteid.
Pae park on oma dramaatiliste vaadete ja erinevate tasapindadega erakordselt huvitav ning Tallinna piires ainulaadne park, mis on loodud, kasutades ära vana kaevanduspiirkonda. Selle tulemusel on tekkinud veekogu, mida poolitab jalakäijate sild – see veekogu on Pae pargi südameks. Veekogus ei tohi kala püüda ega ujuda, talvel ei või jääl jalutada ega linde sööta. Saan aru, et tegemist on linnapargiga, mis võib-olla kõikideks niisugusteks tegevusteks ei sobigi, kuid siiski unistan, et seal saaks suvel liivaselt rannaalalt vette minnes vabalt ujuda ja kala püüda ning talvel, kui on piisavalt külmakraade, jäätunud veekogul uisutada ja hokit mängida.
