Kuidas ja miks „läksid vahetusse“ Tallinna kahe kõige tuntuma majaka värvid, ei mäleta meie päevil enam isegi Lasnamäe põlisasukad.
On lihtsamast lihtsam kontrollida, kas Lasnamäe elaniku ruumiorientatsiooniga on kõik korras. Talle tuleb vaid esitada esmapilgul naiivne küsimus: mis värvi on Punane majakas ja mis värvi Valge.
Formaalloogika kohaselt ei saa siin kaksipidi mõtlemist olla. Kuid Tallinna toponüümika veidrused on sageli loogikast tugevamad ja elavad oma seaduste kohaselt.
See, mida kutsutakse Valgeks, on tegelikult värvitud pleekinudroosaks. Punane majakas on aga hoopis vöödiline: altpoolt kuni poole majakani valge, kõrgemalt üleüldse musta värvi.
* * *
Tavapäraseks merel navigeerimise värvuseks oli valge, kuna seda märkab pimeduses kõige paremini. Mereäärse Tallinna elanikud on seda alati teadnud – juba keskajast alates.
Kirikute kellatornid olid lubivalged. Kõpu majakas, mis püstitati 1530. aastaks Revali magistraadi korraldusel Hiiumaale, kõrgub teda ümbritseva metsa kohal otsekui lumivalge kivirahn.
Valgeks olid värvitud ka Tallinna kõige esimese majaka seinad – see oli nelinurkne kahekorruseline paekivitorn, mis rajati 1806. aastal vaat et otse Lasnamäe kaldajärsaku äärele.
Ehitise kõrgus osutus ebapiisavaks: kolmkümmend aastat hiljem lisati majaka tippu kaheksatahuline püramiid. Hoone kõrgus kasvas kaheksateistkümne meetrini. Looduslikku kõrgendikku lisaks arvestades polnud seda vähe.
Värvus ei olnud majaka puhul olulisim: ametlikult oli tegemist Kadrioru või Alumise majakaga. Alates 1835. aastast oli linnas ka Ülemine ehk Laksbergi majakas, mis oli lõunapoolsem ja mida seepärast kutsuti ka Lõuna majakaks.
Puidust püramiid pidi olema ajutine, kui püsis praktiliselt XIX sajandi lõpuni. Selle jaoks, et tüürimehed suudaksid Revali Ülemist majakat Alumisest eristada, otsustati see punaseks värvida.
Tuletorn, mis tunnistati vaat et avariiliseks juba ülemöödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses, õnnestus soliidse kiviehitisega asendada alles 1896. aastal. Eellaselt sai ta päranduseks värvuse – ja hüüdnime.
* * *
1930. aastate lõpus avaldas ajaleht Waba Maa 1853. aastast alates Ülemises ehk Lõuna majakas töötanud Kaarel Rennigi mälestused.
Auväärse tallinlase sõnul kujutas majaka ümbrus tema noorusaastail endast tühermaad, kus tuli ette, et hiliseid teekäijaid ründasid talvel hundid.
Krimmi sõja aastail otsustati isegi Meremeeste kogu lauahõbe Alumisse majakasse peita – niisugusest kolkast ei hakka seda ju ometi keegi otsima!
Olukord hakkas muutuma XIX sajandi hakul. Vabrikutesse ja tehastesse tuli aina enam töölisi. Endised eeslinnad jäid kitsaks. Reval laienes – hakkas kujunema nüüdisaegse Lasnamäe lõunaosa.
1902. aastal tekkisid siia kaks uut tänavat – Punane ja Valge. Oma nimed said need loomulikult hästi tuntud orientiiridelt – majakatelt. Kuus aastat hiljem lisandus neile Majaka tänav.
Ja kõik oleks olnud hästi, kui tööstuse tormiline areng, mis sai toonasel Laksbergil tänavavõrgustiku loomise põhjuseks, poleks paradoksaalsel moel sattunud ilmsesse konflikti toponüümikaga.
Praktiliselt üheaegselt Punase majaka kivise torni kasutusse andmisega – 1897. aastal – rajati tema vahetusse lähedusse masinaehitustehas Dvigatel.
Dvigateli arvukad kõrged korstnad olid laotud punastest klinkertellistest. See tähendab – nad olid sama värvi, kui oli värvitud tuletorni krohv.
Selleks, et nad kaugelt vaadates ühte ei sulanduks, võttis sadama juhtkond vastu otsuse Punase majaka valgendamiseks. Valge ehk endine Kadrioru majakas otsustati aga punaseks värvida.
Tallinna tuletornide värvid läksid vahetusse 1914. aasta kevadel. Kellelgi ei olnud aga enam meeles nende juurde viivate tänavate nimetusi samamoodi ümber muuta – puhkes esimene maailmasõda.
* * *
Juhtus nii, et nüüdisaegsete linnaosade veerand sajandit tagasi joonestatud piirid lahutasid kameeleonidest majakad teineteisest: vanem neist jäi Kesklinna.
Selline otsus oli leebelt väljenduse kummaline: geograafiliselt ei asu see tuletorn ju Kadriorus, vaid Lasnamäe rannajärsaku äärel, kuuludes tervikuna ja täielikult just selle linnaosa ajalukku ja tänapäeva.
Ega Lasnamäe vapil ole asjata nelja tipuga tuulteroos: sümbol, mida tunneb iga meremees. Ühtaegu on see ka teed näitav täht – roll, millega mõlemad Tallinna majakad tulevad toime laitmatult.
