Ilusad kevadilmad meelitavad loodusesse, ent lisaks ilule on looduses virgunud ka putukad ja loomad. Kooliõde jagab nõuandeid, kuidas levinumate putuka- ja loomahammustuste korral käituma peaks ja missuguseid esmaabi võtteid kasutada.
Putukahammustuse reaktsioone leevendavad allergiaravimid
Sääsed, kihulased, parmud, mesilased ning herilased käivad paratamatult Eesti suvega kaasas, mistõttu tasub SA Tallinna Koolitervishoid kooliõe Inna Rahendi sõnul kõigil teada, kuidas tegutseda, et putukatorkest tekkinud kipitustunnet ja paistetust vähendada ning allergilisi reaktsioone vältida. “Kui torkekohta on jäänud astel, tuleb see eemaldada, torkekoht puhastada puhta vee ja seebi või antiseptikumiga, et vältida põletiku tekkimist. Paistetust ja sügelust leevendavad külm kompress või paiksed jahutavad geelid,” jagab kooliõde käitumisjuhiseid ning lisab, et allergikud peaksid kodus tagavaraks hoidma, kas spetsiaalselt arsti väljakirjutatud allergiaravimeid või käsimüügis saada olevaid suukaudsed allergiavastaseid rohtusid.
Neile, kel putukahammustus põhjustab suuremat sorti sügelust, paistetust või tekivad kublad kergelt, soovitab Rahendi allergiaravimit manustada juba enne putukarohkesse kohta minemist. “Kergemal juhul pääseb nii putukahammustusest vaid sügelusega, kuid on ka neid, kellel tekivad raskemad allergianähud nagu hingamisraskused ja anafülaktiline šokk. Juhul kui peaks tekkima raske allergiline reaktsioon: hingeldushood, hingamisraskused või teaduse kaotus, siis see ilmneb üldiselt paar minutit pärast putukatorget ja sel juhul tuleb kutsuda koheselt kiirabi,” rõhutab ta ning lisab, et tähelepanelik tuleks olla ka siis, kui mesilane või herilane on nõelanud näo, suu või kaela piirkonda, sest paistetuse teke neis kohtades võib osutuda eluohtlikuks.
Puugi kiire eemaldamine vähendab borrelioosi nakkuse riski
Eesti looduses on aasta-aastalt suurenenud puukide levikuala ning tähelepanelik tuleks olla nii metsas ja puisniitudel kui ka rohumaal. Puugihammustuse vältimiseks soovitab kooliõde kanda varrukatega riietust ja pikki pükse. “Püksisääred tuleks toppida sokkide või kummikute sisse ning kasutada puugitõrjevahendeid nii nahal kui riietel. Kõige olulisem on alati pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kogu keha üle kontrollida,” toonitab Rahendi ning juhib tähelepanu, et puugi kiire eemaldamine vähendab oluliselt borrelioosi nakkuse ohtu.
Puugi eemaldamiseks tuleb kooliõe sõnul puuk haarata pintsettide või peeneotsaliste tangidega võimalikult pea juurest, nii naha lähedalt kui võimalik. “Haarates tuleb puuki üles poole tõmmata, aga mitte väga kõvasti, sest hoiduda tuleb tema tagakeha pigistamisest või mistahes asjaga määrimisest. Seejärel tuleb hammustuskoht pesta vee ja seebiga ning desinfitseerida,” õpetab Rahendi ning lisab, et kui ise puuki kätte ei saa, tuleks abi saamiseks pöörduda arsti poole.
Rästiku hammustus vajab kiiret abi
Lisaks puukidele võivad looduses ohtu kujutada ka maod. Eesti ainsa mürkmao, hariliku rästiku, tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. “Maod on aktiivsed soojemate ilmadega, aga üldiselt on nad arad loomad ja kui nad tunnetavad ohtu, siis põgenevad,“ iseloomustab Rahendi ning lisab, et rästiku hammustused ei ole sagedased ning madu hammustab enamasti vaid siis, kui talle peale astuda.
Kooliõe sõnul on parim viis maohammustuse vältimiseks selle ennetamine. “Matkale minnes tuleks vältida piirkondi, kus on madude pesitsupaigad. Lisaks saab ennast kaitsta kui metsas kanda üle pahkluu ulatuvaid saapaid ning kõrges rohus astuda ettevaatlikult,” õpetab Rahendi ja soovitab eriti tähelepanelik olla suurte kivide juures, mida maod sageli magamispaigana kasutavad.
Ent siis kui rästikuhammustus on siiski juhtunud, on kooliõe sõnul kõige tähtsam jääda rahulikuks ja mitte minna paanikasse. “Paanikas inimesel tõuseb vererõhk ja suureneb südame löögisagedus ning mao mürk levib kiiremini verre. Rästikumürk lagundab vererakke ja tekitab ägeda allergilise reaktsiooni,” selgitab Rahendi ja lisab, et eriti ohtlik on hammustus pea ja kaela piirkonnas. “Kannatanu peaks lamama, samuti ei tohiks hammustatud kätt või jalga kõrgemale tõsta. Võimalusel tuleks hammutuskohale panna külm mähis. Kannatanule ei tohiks juua anda ning kindlasti ei tohi püüda mürki välja imeda,” jagab kooliõde esmaabi nõuandeid, mida rästikuhammustuse korral teha ning lisab, et arstiabi saamiseks tuleks helistada 112 või transportida kannatanu lähimasse traumapunkti.
Loomahammustuse esmaabi peab olema kiire
Koduse lemmikuga on lapsed harjunud ja isegi kui loom võib mänguhoos hammustada, on nakkusoht väike, ent väljaspool kodu juhtunud loomahammustused nõuavad kooliõe sõnul täit tähelepanu ja kiiret reageerimist.
Oma praktikas näeb ta kõige sagedamini koerahammustusi ning vähem kasside ja rottide omi. “Loomahammustuse tagajärjel tekkiv vigastus on enamasti kombinatsioon torke-, rebimis- ja muljumishaavast, seetõttu on lisaks naha ja selle aluskoe vigastustele, tõsisematel juhtudel viga saanud ka lihased, kõõlused ja luud,” selgitab Rahendi ja lisab, et loomahammustuse teevad ohtlikuks süljega haava sattunud nakkused, näiteks teetanus, viirushepatiidid, tuberkuloos ja marutõbi. “Kassihammustuse korral võib haigestuda kassikriimustustõppe, mis annab endast märku hammustuskoha punetuse ja lümfisõlmede tursena,” räägib Rahendi.
Kooliõde paneb lapsevanematele südamele, et looma hammustus tekitab lapses ehmatust või isegi šokki ning tähtis on lapsele rääkida loomadega seotud ohtudest ning juhendada, kuidas hammustuse korral käituma peab. Lisaks on tema sõnul oluline, et lapsevanem jääks hammustushaava nähes rahulikuks ning oskaks anda lapsele vajalikku esmaabi. “Esmaabi peab oleme võimalikult kiire, sest ajaga suureneb nakkuserisk. Ligi viis protsenti haavadest tüsistub mõne infektsiooniga,” räägib Rahendi.
Loomahammustuse kodune esmaabi
- Haav tuleb koheselt puhastada ja desinfitseerida. Koduses esmaabikarbis võiks olla desinfitseerimisvahend.
- Kui haav on pindmine, siduda haav puhta sidemega. Tugeva verejooksu korral tuleb asetada haavale rõhkside.
- Viga saanud jäse tuleks tõsta kõrgemale.
- Kiirabi tuleks kutsuda või viia laps haiglasse, kui haav on suur või seda on raske puhastada või kui teetanuse vaktsiin on tegemata või on kahtlus, et loom oli marutõves. Metslooma (ka orava või muu väikelooma) käest hammustada saanud laps on vaja toimetada haiglasse.
Koerahammustuste ennetamiseks on kooliõe sõnul kõige olulisem lapsele selgitada, et võõrast koera ei tohi kutsuda, ärritada, tirida ega ilma koera peremehe juuresolekuta paitada ning koerast möödumisel mitte joosta, vaid liikuda rahulikult.
