Niisiis, see sai teoks! Maailma ja Lasnamäe 2020. aasta kõige kauaoodatum film jõudis lõpuks ekraanile. Vahepeal hakkas juba tunduma, et „Tenet“ ise on mingisugune kinomaailma telgitaguste müstifikatsioon, vandenõuteooria ja PR-mäng. Aga ei – Lasnamäe ei seisnud asjata kogu möödunud suve liiklusummikutes. Nüüd võib mugavalt toolile nõjatudes nautida Christopher Nolani loomingut, püüdes ühtaegu filmikaadreist üles leida tuttavaid aknaid Lasnamäe kanali kohal.
Esmalt tasub ära märkida, et „Tenet“ kestab võrdlemisi kaua – nagu ongi tavaks eepilise kassafilmi puhul – varuge selleks kaks ja pool tundi aega. Teiseks, korrutage see arv kahega. Christopher Nolan ütles juba filmivõtete alustamise aegu, et „Tenetit“ tasub pärast esimest nägemist veel üle vaadata. Mul vedas – film alles jõudis ekraanile, aga ma olen seda juba kaks korda näinud. Esmalt ostsin piletid kõige esimesele kesköisele seansile, paar päeva hiljem sain aga kutse pressiesitlusele mõned tunnid enne esilinastust. Ja nüüd, olles just kinosaalist väljunud, kirjutan seda retsensiooni kell 3 öösel kahe järjest nähtud „Teneti“ mõju all. Akna taga valgustavad laternad samasugust inimtühja öist kanalit nagu filmivõtete ajal, peas aga asetuvad esimesed emotsioonid oma kohtadele vastavalt ostetud piletitele. Ärge mõistke karmilt kohut ja saatke mõned head mõtted teele meie tõlkijale. Tal oli päris keeruline kõigega õigeks ajaks valmis jõuda, see-eest saate seda teksti aga juba varahommikul lugeda kahes keeles. Niisiis, asume vaatama.
Püüan toime tulla ilma spoileriteta. Nagu juba treilerist aru saada, on meil tegemist märulipõnevikuga ajas rändamisest või midagi taolist. Ja vaat see „midagi taolist“ just nimelt nõuabki alguses mõistmist. Kõik algab reipalt ja sirgjooneliselt, sa jälgid sündmuste arengut, naudid toimuva eepilisust, kihutamist kanalis ja plahvatavaid Boeinguid, kui äkki… Kusagil filmi keskel toimub midagi ootamatut, aju teeb lõbusa „Uahahaa!“ saatel surmasõlme ja sa avastad ennast keset ajatut ja igavest trash’i, mille jälgimine muutub juba teisel minutil kuidagi pööraselt pingeliseks. Ja üldiselt, see polegi vajalik, lõõgastuge ja võtke nauding vastu. Filmis nimetatakse seda inversiooniks – aeg justkui läheb edasi, aga mõned asjad muudavad suuna vastupidiseks, mis viib mõnede stseenide tsüklisse takerdumiseni. Kui kõik inverteerub üheaegselt ja kõigis suundades,muutub ekraanil toimuv otsekui ööliblikate tantsuks öölambi ümber. Ja loomulikult ei saa läbi ilma Evil Яussians, kes nendesamade kätega kaevavad välja Uяan’i salajase Tchernobyl’i põuest. Kuri seltsimees oligarh hellitab loomulikult salakavalaid plaane maailma hävitamiseks, aga meie ajatu James Bond John Washington koos Briti luurega peab kurikaela iga hinna eest peatama. Päästes maailma kinos ja päästes kino päriselus, on ju jutt suurimast esilinastusest pärast lockdown’i, mida ootasid kannatamatult kõik meie planeedi kinod.
Võtame Bondiana koos võimatute missioonidega, lisame näpuotsatäie „Liblikaefekti“ ja „Videviku“ sihtauditooriumi lemmiku. Puistame lisaks pisut ootamatut „maolenjuema“. Segame, loksutame ja – voilà! Serveerida jahutatult. Peamiseks trikiks on siin aga siiski dekoratsioonid – pärast kognitiivse dissonantsini jõudmist pole üldiselt enam tähtis, kes, mille jaoks ja millises ajas asub, saabub täielik zen. Need, kes igatsevad verd, vägivalda ja pööraseid eriefekte, kehitavad mingil hetkel õlgu. Mõned teevad otsuse „no oli mingi jama“. Samas on aga täiesti võimalik, et keegi salvestab endale meeldetuletuse osta veel üks pilet ja jätkab lõõgastunult toimuva jälgimist, elades kangelastele kaasa. Mina oleksin kindlalt nii teinud. Ja mul ongi käes aeg uuesti kinosaali siseneda. Veidi läbiraputatud, püüdes mõista, mida ma just vaatasin, leian oma koha nr 5. Magada ma kohe kindlalt ei kavatse.
Teise vaatamise ajal selgineb märkimisväärselt rohkem detaile. Kujutlege, et te vaatate uuesti „Matrixit“, teades juba seosest Neo ja agent Smithi vahel – olek muutub ühetähenduslikult reipamaks ja ka vaadata onkummalisel kombel huvitavam. Nüüd sa vähemalt ei jõllita arusaamatuses ekraani, kus kõik on läbisegi nagu Lermontovi luuletuses „Borodino“.
Eraldi tähelepanu tasub aga pöörata Tallinnale. Kanal on eepiline ja hõivab suurema osa filmist, megajälitamine erinevates ajadimensioonides ühtaegu haarab jäägitult ja vaimustab. Mulle tundub, et Laagna tee ootas juba võrdlemisi ammu oma tähetundi ja tänane esilinastus oli Lasnamäe peamise transpordisoone täiesti väärikas debüüt. Seda on mõttekas vaadata just IMAX-is, kuna film üles võetud sihikuga nimeltniisugusele formaadile. Lisaks kasutas Christopher Nolan „Tenetis“ suhteliselt vähe graafikat, eelistades reaalseid võtteid. Sellisel juhul pole ekraani kunagi liiga palju – täiel hool kihutavaid autosid kanalis või betoonmüüri tormavat Boeingut on kõige parem näha kõigis detailides.
Finaal. Tiitrid. Koju. Kas mulle meeldis? Ausalt – ma ei tea. Pean veidi mõtlema. Justkui Nolan, justkui aasta kõige oodatum film. Ja isegi Eestist. Aga ma pean mõtlema – see kõik oli niisugune, omapärane… Muuseas, akna taga hakkab hahetama. „Teneti“ maraton jõudis lõpule – lugu, mis algas kanali sulgemisega aasta tagasi, lõppes täna. Aeg on nüüdseks jagunenud hetkedeks „enne“ ja „pärast“. Mõistagi tuleb teine osa – filmi vastuvõtt kogu maailmas, kassade täitumine, kinode päästmine, mõju Eesti turismile ja teised näitajad, mis järgnevad iga mastaapse filmi linastumisele. Kuid see saab olema juba teine lugu. Ja nüüd on aeg magada.
Jummalast lahe retsensioon! Palju õnne autorile, Lasnamäele ja meile kõigile!