Tallinna ülikooli magistrandid uurisid tallatud radade tekkimist linnas.
Tallinna ülikooli tudengite ühisprojekti „Paigauuringud: jalutaja vaatenurk, linnaesteetika ja linnaloodus“ raames võtsime vaatluse alla inimeste poolt sisse tallatud rajad Tallinnas. Valisime linnaruumis kolm konkreetset paika: lisaks Kesklinna Tehnika tänava ja Haabersti Õismäe tiigi ümbrusele ka Lasnamäel asuva Pae pargi.
Uurisime aprillikuu jooksul tallatud radu kui nähtust, tegime kohapeal paigavaatlusi ning püüdsime radu mõtestada ja analüüsida erinevatest jalutaja vaatenurkadest lähtuvalt. Oma töös ei pidanud me oluliseks võtta otsustaja rolli, et tõestada või ümber lükata tallatud radade vajalikkust, ega teha ettepanekuid teedevõrgustiku ja nende pinnakatte muutmiseks, vaid aru saada, millistel põhjustel jalutaja radu kasutab ja miks need tekkinud on.
Kas loomulik linna kujunemise osa?
Tallatud radu nähakse linnaruumis pigem kui lahendamist vajavaid murekohti, mitte loomulikku linna kujunemise osa. Nende loojale – jalutajale – osutatakse tavaliselt kui hoolimatule ja alati lühemat teed otsivale liikujale.
Tallatud rajad võivad kohati viidata mingile planeerimise puudusele, aga samas ei pruugi see nii olla. Tallatud radade teke on loomulik linnakeskkonna ümberkujundamise protsess, mis võib viidata inimeste soovile viibida looduslikumas keskkonnas või omada erinevaid valikud. Sellisel viisil kujundavad inimesed keskkonda endale meelepärasemaks, mis peaks iseenesest olema ju heaks eelduseks ka selles keskkonnas kauem ja rohkem viibimisele.
Tallinn 2021+ arengukava kavandis on palju tähelepanu pööratud meeldiva linnaruumi arendamisele. Seega leidsime, et on hea hetk tähelepanu juhtida just jalutajale linnaruumis, tema rollile meeldiva linnaruumi kujundamisel ja seeläbi selle aktiivsemale kasutamisele.
Pae pargi rajad
Üheks projektis vaadeldavaks paigaks oli Pae park, mille teeb teistest valitud kohtadest erinevaks seal asuvate teede ja tallatud radade rohkus. Pargiala ise on kolmest objektist kõige hiljem valminud ja loodud täpse planeeringu järgi, kuid siiski on seal näha reaalsest kasutamisest tekkinud märke paiga ümberkujundamisest. Pargis leidub alasid, mis vajaksid lisateede rajamist, näiteks linnaosa valitsuse kõrval järsult lõppevale asfaltteele järgnev lõik, kust tallatud rada viib üle haljasala parki. Loendamatud rajad läbivad ka sealseid väikseid metsatukkasid, kus on võimalik end tunda nagu keset metsikut loodust ja üldse ära unustada, et viibid Tallinna ühe suurima linnaosa tehispargis.
Peamised järeldused
Kokkuvõtlikult jõudsime mitmete järeldusteni:
- puude ja metsatuka lähistel kulgevad rajad on eraldatumad, privaatsemad ning pakuvad jalutajale rohkem põnevust ja avastamisrõõmu;
- inimesed soovivad joosta ja jalutada ka pehmemal pinnasel, seda eelistavad nii koertega jalutajad kui ka näiteks päikesepaiste nautijad ja tuulevarju otsijad.
- tallatud rajad tekivad ka siis, kui ühelt alalt teisele liikumiseks ei ole loodud ühtki teed või tuleb minna ringiga.
Kõigi kolme vaadeldud paiga selgeks sarnasuseks on asjaolu, et tallatud radade vahetusse lähedusse on valminud ka planeeritud ja heas korras ehitatud teed, olgu selleks siis asfalteeritud kõnnitee, kruusa või koorepuruga kaetud tee. Tallatud rajad on jalakäijatel siiski jätkuvalt igapäevases kasutuses.
Projekti viisid läbi Tallinna ülikooli tudengid Kristi Kalmet (haldus- ja ärikorraldus), Sisi Salumaa (Aasia uuringud),Nelli Kaasikmäe (eripedagoogika), Martin Sõmer (linnakorraldus), Kristjan Saar (rekreatsioonikorraldus).
