Tänasel rahvusvahelisel juhtkoerte päeval avanes Ülemiste keskuses võimalus teha tutvust vaegnägijate ja nende ustavate sõpradega. Keskusesse saabunud koerad demonstreerisid oma sõbralikku iseloomu, nutikust ja koostöövalmidust.
Ülemiste keskuses võis kohata Juht- ja Abikoerte kooli treenerit Veronika Malmi koos “õpilasest koeraga” ning vaegnägijaid, kel kaasas ka oma ustavad abilised. Huvilised said vestelda koeraomanikega, uurida juhtkoerte elu kohta ja koeri paitada. „Täna oli inimestel võimalus koertega suhelda, kuid n-ö koera tööajal tasub inimestel meeles pidada, et koeri paitama ei rutataks, sest koera tähelepanu võib hajuda. Soovi või vajaduse korral tasub alati koeraomanikult eelnevalt luba küsida,“ rääkis Malm.
Malmi sõnul on aga koerad siiski enamat, kui vaid tööloomad, sest ühtlasi on koer vaegnägija jaoks ka pereliige ja seltsiline. „Vaegnägija ja koera puhul on ütlemata oluline, et nende vahel tekiks lähedane side, neil oleks sarnane temperament ning nad usaldaks teineteist tingimusteta, sest seda paremini sujub ka nende koostöö. Kui vaegnägijal ei ole lähedast või tugiisikut, siis koos koeraga saab vaegnägija iseseisvalt minna, kuhu vaja,“ sõnas juhtkoerte treener.
Ülemiste keskuse turunduse ja vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuhi Tiia Nõmme sõnul panustab keskus sellele, et keskuses oleks lihtne orienteeruda nii vaegnägijatel kui ka kõikidel teistel inimestel. Vaegnägijatele on keskuses näiteksBraille kirjas majaplaanid ja poe nimetused ustel ning keskuse koridoride seinte ääres kulgeb erilise tekstuuriga põrandakattematerjal, mis aitab vaegnägijatel lihtsamini hoones liigelda.
“Vaegnägijate puhul on suurimaks abimeheks tema juhtkoer, keda võib kohata igal pool – keskuses, kohvikus, rongis või bussipeatuses. Selliste koerte igapäevaelust teavad aga vähesed. Viisime ürituse ellu, kasvatamaks inimeste teadlikkust ning andmaks neile võimaluse juhtkoera ja vaegnägija elu kohta rohkem teada saada. Loodame, et seeläbi suureneb mõistmine ühiskonnas ja ka teadmised, kuidas juhtkoeraga kohtudes käituda või vaegnägijale vajadusel abiks olla,” ütles Nõmm.
Seitse fakti juhtkoerte kohta:
- Kuigi maailmas levis juhtkoerte idee laiemalt juba 1930ndatel aastatel, on Eestis juhtkoerte koolitamisega tegeletud alates 1992. aastast.
- Juhtkoer tunneb elementaarseid liikluseeskirju: ta teab, mis on sebra, millisel teepoolel kõndida ja millal teed ületada. Samuti on talle tuttavad käsud „vasak“ ja „parem“.
- Juhtkoer ei täida oma omaniku valesid käsklusi. Näiteks kui inimene ütleb koerale “hakkame minema”, aga teepeal on auto, siis koer ei hakka käskluse peale liikuma.
- Reeglina saab nägemispuudega inimene juba üles kasvatatud ja välja õpetatud koera – juhtkoera kasvatamine ja koolitamine kestab orienteeruvalt kaks aastat.
- Juhtkoer töötab ainult ühe inimesega ja reeglina ei anta töövõimelist koera ühelt pimedalt teisele. Kui koer ja inimene sobivad hästi, on nad koos kogu koera tööea.
- Kui koer on oma tööks juba liiga vana, jääb ta üldjuhul vaegnägija peresse või antakse armastavasse perekonda lemmikloomaks. “Pensionile” jäävad juhtkoerad üldjuhul 10–11-aastasena.
- Juhtkoerteks on üritatud õpetada mitmeid koeri, kuid katsetamiste tulemusel on jõutud järeldusele, et juhtkoeraks sobib kõige paremini labradori retriiver. Labradoridel on paindlik iseloom, sünnipärane vajadus inimesele meeldida ning viibida kogu aeg peremehe seltsis, mis teeb neist ideaalsed abilised.
