Laagna tee mahajäetu: mälestusmärk unistusele trammist

Josef Kats

1

Lõputu Laagna tee vilgub silme ees, sulab ühte Rahu tänavaga ja pöördub Narva maantee poole.

Buss aeglustab märgatavalt kiirust, otsekui puhates hetkeks enne põhimarsruudile suundumist – siiasamasse lähedale Maardusse, Kohtla-Järvele, lausa Narva või isegi Peterburi.

Nüüd on aga olulisim mitte unelema jääda, vaid vaadata hoolikalt aknast välja – kui päris täpne olla, siis liikumise suunas vasakule –, et näha kummalist maadligi rajatist, mis on siiski väga silmatorkav.

Tundmatute grafitikunstnike poolt põhjalikult kirjatuna jätab rajatis ilmselge mulje, et on maha jäetud juba ammu, põhjalikult ja kauaks, kuid tõmbab endale sellegipoolest tähelepanu ja sunnib juurdlema.

Vaatepilt polnud ju alati niisugune – aga milline oli see alguses? Ja millal nimelt see „algus“ oli? Kes, millise eesmärgiga ja mille jaoks selle kummalise rajatise püstitas? Mis aga peamine – miks see maha jäeti?

*                              *                              *

Neljakümneaastased ja vanemad tallinlased tõenäoliselt mäletavad kinoringvaadet, mida natuke rohkem kui kolmekümne aasta eest kinodes enne mängufilmide näitamist demonstreeriti.

Aasta oli 1988, linnatranspordiliikidest vanim pühitses oma sajandat sünnipäeva, mida tähistati kohase suurejoonelisusega ja jäädvustati dokumentaalkaadritena.

Pärast seda, kui ekraanil oli oma sõidu teinud omaaegse Revali värskelt taastatud hoburaudteevagun, tema järel aga liikuvkoosseisu uuema aja esindajad, heideti pilk tulevikku.

Topograafiliselt asus see tulevik tookordse Oktoobri tee kesklinnast kõige kaugemas punktis – seal, kus praegu on Laagna. Sinna pandi maha tulevase kiirtrammitee esimesed relsijupid.

Kohane oleks isegi öelda, et kauaoodatud kiirtrammitee – esimest korda kõneldi alaleheveergudel vajadusest võtta kasutusele Tallinna jaoks põhimõtteliselt uus ühistranspordiliik juba möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel.

Kümnendi lõpuks sai tehtud otsus, et kiirtrammiliin hakkab ENSV pealinna läbima idast läände, ühendades läbi kesklinna kaks suurimat elamurajooni, Mustamäe ja Õismäe, mille ehitustöö käis täisvõimsusel.

Otsustai ka, et ajalooliste kvartalite all läheb trammiliin maa alla, muutudes niiviisi metroo sarnaseks. Lasnamäel aga pidi tramm hakkama liikuma kiirtee süvendis, just nimelt selle jaoks eraldatud keskosas.

Trassi süvend sai põhijoontes valmis 1984. aastaks. Tallinna trammi sajandal aastal pandi tulevaste Seli ja Väo peatuste vahelisele lõigule pidulikult maha esimesed sümboolsed relsid.

Aga seejärel, nagu öeldakse, juhtus midagi ootamatut. Ootamatult pani linna täitevkomitee kahtluse alla trassi maa-aluse osa rajamise vajaduse ja marsruudivaliku otstarbekuse. Ehitus konserveeriti aastase tähtajaga.

1989. aastal keeldusid üleliidulised võimuorganid, kelle kaudu projekti oli finantseeritud, vahendeid eraldamast, väites, et vagunite muretsemisel tekib raskusi ja üleüldse on poliitiline olukord Eestis ebastabiilne.

Veel aasta hiljem asfalteeriti Oktoobri teest Laagna teeks ümber nimetatud külgmised rajad, sõidukiiruseks lubati magistraalil seitsekümmend kilomeetrit tunnis.

Peagi taastas Eesti riikliku iseseisvuse. Nii ulatuslik ja ambitsioonikas projekt nagu kiirtrammiliin polnud noore riigi jaoks lihtsalt taskukohane.

*                              *                              *

Ei ole tarvis olla ühistranspordikorralduse spetsialist ega teeinsener, et mõista: kummaline rajatis Laagna tee lõpus on seotud kiirtrammiga.

Milline on seos täpselt, on eraldi uurimist nõudev küsimus, millel ühest vastust praeguseks kahjuks pole. Kõik pole päris selge ka ehitusaja osas – see ei saanud olla varem kui 1987 ega hiljem kui 1989. Aga millal täpselt?

Interneti vastavateemalistes foorumites ja ka Lasnamäe põlisasukate hulgas on levinud arvamus, et betoonist ehitis Tallinna piiril on kavandatud kiirtrammi vagunite depoo. Ja võimalik koguni, et peadepoo.

Viimane seisukoht ei kannata siiski kriitikat: juba oma mõõtmete poolest ehitis sellise ülesande jaoks liialt väike. Ja kui leida üles kaheksakümnendate aastate artiklid, siis selgub samuti, et peadepoo projekteeriti siiskiPae tänava lähikonda.

Kas kiirtramm hakkab mööda nelikümmend aastat tagasi kavandatud trassi sõitma olgu või Revali hobutrammi saja viiekümnendal sünnipäeval, on veel liialt vara ennustada.

Kuid tahaks uskuda, et Tallinna koduloouurijad võtavad juba enne kauget 2038. aastat käsile transporditöötajate ja linnaehitajate arhiivid, et need heidaksid valgust ka Laagna tee unustatud rajatise sünniloole.

Pole välistatud, et varem või hiljem võetakse see koguni kaitse alla kui ХХ sajandi lõpu transpordiarhitektuurinäidis ja mälestusmärk unistusele, millel seniajani pole õnnestunudki täituda.

1 Kommentaar

Kommentaarid: