Täna, 27. jaanuaril, toimus 1944. aasta mais Tallinnasse deporteeritud Prantsuse juutide mälestuskivi juures rahvusvahelisele holokaustiohvrite mälestuspäevale pühendatud üritus.
„Holokaust on 6 miljoni juudi genotsiid. Massimõrvad ei toimunud vaakumis. See oli kontrollimatu ja jõhkra viha ning miljonite kõrvaltvaatajate ükskõiksuse tulemus. Iga aastaga väheneb holokaustis ellujäänud inimeste arv, kes olid selle tragöödia tunnistajateks. Meie kõigi ülesanne on koguda ja hoida nende mälestusi ning austada hukkunuid. Sellest traagilisest ajaloosündmusest õppides saame üles ehitada parema tuleviku,” ütles Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobson.
“1944. aastal küüditati Tallinna umbes 300 Prantsuse juuti. Paarkümmend inimest saadeti Lasnamäe laagrisse kohaliku sõjaväelennuvälja hävitatud lennuradasid üles ehitama, kuid kõige rohkem saabunuid tapeti vangis. Me ei pea holokausti meenutama kui ühe rahva abstraktset tragöödiat, vaid teadma selle tragöödia konkreetseid episoode, mis mõjutasid meie linna, meie riigi elanikke. 27. jaanuar tuletab meile meelde, mida viha ja sallimatus kaasa toovad,” ütles Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet.
Holokausti ohvrite rahvusvahelise mälestuspäeva tseremoonial osalesid Prantsuse Suursaatkonna Eestis suursaadik Éric Lamouroux, Eesti Juudi Kogukonna juht Alla Jakobson ja nõukogu liige Aavi Dobrõš, Tallinna Linnavolikogu liige Aleksandr Zdankevitš ja Lasnamäe Linnaosa Valitsuse esindajad eesotsas linnaosavanem Vladimir Svetiga. Kohalolijad asetasid pärja mälestuskivi juurde ja austasid vaikuseminutiga traagiliselt hukkunute mälestust.
Mälestuskivi Tallinna deporteeritud Prantsuse juutidele avati Lasnamäel, Narva maantee ja Lavamaa tänava nurgal 2014. aastal. Mälestuskivi püstitati vana lennuvälja põhjaossa, kus sunniti tööle Konvoi nr 73 küüditatud Prantsuse juuti.
Linnaosavalitsuse andmetel elab Lasnamäel endine getovang ja holokausti üle elanud Aleksei Brener. Ta elas Ukrainas ja II maailmasõja alguse ajal oli ta 11-aastane poisike. Aleksei perekond hukkus holokaustis, ta ise jäi imekombel ellu. Pärast sõda elas ta lühike aeg Moldovas, misjärel kolis Eestisse kauge sugulase juurde elama.
