Tallinlased, kes on üle neljakümne, leiavad pikalt mõtlemata vastuse küsimusele, kus põles linnas neljakümne aasta eest igavene tuli: üks oli Tõnismäel, teine – Maarjamäel. Seda, kus sümboolne mälestustuli praegu süüdatakse, suudavad käigu pealt öelda pigem mitte tallinlased, vaid külalised, kes peatuvad pealinna Narva ja Peterburi poolse sissesõidu juures paiknevas hotellis Susi.
Need külalised, kellele meeldib enne uneaega jalutada, märkavad kindlasti, et päikeseloojangul süttib taeva poole kõrguva betoonist torni tipus leek, mis jääb ümbruskonda kogu ööks valgustama.
Selle kaugele ulatuv kuma meenutab sündmust, mis toimus ligi seitse sajandit tagasi – Läänemere ranniku ühe suurima feodalismivastase väljaastumise ajal – Jüriöö ülestõusu.
Seda ülestõusnute hävinguga lõppenud sündmust, millest sai alguse Saksa ordurüütlite ikke tugevnemine,meenutab Tallinna kaardil tänase päevani kohanimi Sõjamägi.
* * *
Legend kõneleb, et 1342. aastal ülestõusnud talupoegade väe Revali künnisel hävitanud sakslased püüdsid hävitada viimsegi mälestuse vastuhakust – isegi kaudne vihje sellele oli nende jaoks talumatu.
Väideti, et just nimelt seepärast olevat Sõjamägi linnaümbruse kaartidel ümber nimetatud Seamäeks. Kõlab sarnaselt, kuid on solvav – hukkunud sõdalaste asemel meenutatakse sigu.
Oli siin nüüd tõepoolest tegemist kurja tagamõttega või kõigest magistraadi õ-tähe kirjas edasiandmisel kogenematu baltisakslasest kirjamehe kirjaveaga, sellest ajalugu, nagu öeldakse, vaikib.
Meie jaoks harjumuspärase kuju ja kõla sai see kohanimi alles XIX–XX sajandi vahetusel. Eesti riikliku iseseisvuse saavutamise järel hakkas aga soov jäädvustada kangelaslike eellaste mälestust üha valjemini ja selgemalt kõlama.
1926. aastal tegi Eesti Kultuuriajalooline Selts ettepaneku anda Jüriöö ülestõusu alguspäevale rahvuspüha staatus ja rajada ülestõusu ühe olulisima lahingu paigale memoriaal.
Memoriaali asukoha asjus kahtlust polnud: loomulikult Sõjamäe kõrgendik, kuhu juba järgmisel aastal pandi tulevase mälestusmärgi sümboolne nurgakivi – massiivne kivirahn, mille küljele oli sisse raiutud aastaarv 1343.
Seejärel jäi algatuse edasiviimine kuueks aastaks toppama. Alles ülestõusu viiesaja üheksakümnendal aastapäeval, 1933. aasta kevadel, hakati hõredasse võsasse kasvanud tühermaal taas tegutsema.
Veel aasta hiljem – 1934. aastal – töötas Danzigi tehnikaülikooli vilistlane, insener-arhitekt, Vabadussõja veteran ja hilisem kolonelleitnant Johann Ostrat välja memoriaali detailse projekti.
Selle mastaapsus on muljetavaldav: juba ainuüksi igavese tule jaoks mõeldud torn pidi olema saja kolmekümne meetri kõrgune. Selle valgus pidi selge ilmaga paistma Läänemere põhjarannikule Soome!
* * *
Mõistetavatel põhjustel ei õnnestunud mälestusmärki kavandatud tähtajaks –Jüriöö ülestõusu kuuesajandaks aastapäevaks 1943. aasta aprillis – valmis saada.
Vähem mõistetav on see, miks ei tundnud orjastatud talurahva relvastatud ülestõusu mälestusele pühendatud memoriaali rajamise vastu mingit huvi ENSV võimud.
Täielikust hävimisest päästis sõjaaja karmide talvede tõttu märgatavalt hõredamaks jäänud Sõjamäe tammesalu mitte riiklik tähelepanu, vaid eraisik – kodu-uurija Karl Laane.
1965. aasta maikuus asus ta koos mõttekaaslastega mälestushiit taastama. Toetust – tõsi küll, eeskätt moraalset – osutas algatusele Tallinna linnamuuseum.
Vaja läks veel kolmekümmet aastat ja riigikorra vahetust, et taas hakataks kõnelema Sõjamäele täieulatusliku memoriaalkompleksi rajamisest: see toimus 1995. aasta kevadel.
Taas oli tegemist eraalgatusega: naabruses asuva hotelli omanik, ettevõtja Jüri Uppin tuli mõttele jäädvustada mitte üksnes Jüriöö ülestõusu, vaid kõigi langenud Eesti sõdalaste mälestus.
Ülestõusu järjekordse aastapäeva eelõhtul, 23. aprillil 1997. aastal, avati tulevase memoriaali esimene element: eesti muinassõdalase neljameetrine maasse löödud mõõk.
Memoriaalkompleks sai valmis kümme aastat hiljem: 2007. aastal süttis kolmekümnemeetrises tornisgaasitõrvik – elav mälestus Jüriöö ülestõusuks märku andnud lõketest.
Loojangust koiduni valgustab see leek sissesõitu Eesti riigi pealinna Tallinnasse. Seega ei hukkunud XIV sajandil kaotust kandma pidanud ülestõusnud Sõjamäel siiski asjata.
