Aleksander Puškin kirjutas poeemis „Vaskratsanik“ Peterburis Neeva vee kohal kõrguvatest sildadest. Tallinn pole, mõistagi, suurematest ja väiksemate kanalitest läbi tikitud nagu Peterburi, meil on siin tõtt-öelda jõgedegagi suhteliselt kitsas käes. See-eest sildadega on kõik kombes – nendest Eesti pealinnas puudust pole. Ja vaat et rõhuv enamus neist asub selles linnaosas, mis on geograafiliseltki Peterburi eeslinnale kõige lähemal.
Olgu pealegi, et formaalselt ja küllap ka ametlikust vaatepunktist on tegemist hoopis akveduktide ehk sildveejuhtmete, viaduktide ehk kuivamaasildadega ja nii edasi. Konstruktsiooni ja tüübi poolest on need just ikkagi samasugused kui tavalisedki sillad. Ja Lasnamäe elanikud võivad õigusega uhked olla.
* * *
Tulevaste Lasnamäe sildade kontseptsiooni autor oli Soome arhitekt ja linnaehitaja Eliel Saarinen.
Just tema tegi rohkem kui sada aastat tagasi Tallinna arengu esimest generaalplaani välja töötades ettepaneku viia lahku jalakäijate ja transpordi voo, suunates teisena nimetatu tänavate süvendatud lõikudesse.
Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud revolutsioon tõmbasid risti peale isegi mitte niivõrd ideele endale kui selle elluviimise tähtaegadele: uuesti meenutati originaalkontseptsiooni siis, kui hakati projekteerima Lasnamäed.
Laagna tee kiirmagistraal – Nõukogude ajal kandis see Oktoobri nime – otsustati rajada Lasnamäe paekiviplatoo süvendisse. Selle kohale rajati jalakäijate sillad.
Süvendisse varjunud autode voost silda mööda üle jooksev neiu, kes otsekui hooletult heidab pilgu vaataja poole, oli kujutatud ehitatava elamurajooni perspektiivi graafilisel visualisatsioonil ning muutus selle üheks hästi äratuntavaks sümboliks.
Nagu ikka juhtub, ei õnnestunud see päriselus just nii kaunilt kui pildil: kõiki kümmet planeeritud silda ei jõutud üheaegselt käiku anda ja osa neist tuli teha kombineeritud sildadeks, mis olid mõeldud ühtaegu nii jalakäijatele kui transpordivahenditele.
Esialgu ei erinenud Laagna tee kohale rajatud sillad üksteisest ka väliselt, kuna olid ehitatud tüüpprojekti järgi. Alles tubli paarikümne aasta pärast, 2009. aasta talvel, anti igaühele neist ametlik nimi.
Möödus veel kuus aastat ning 2015. aasta suvel tegi munitsipaalvõim taas ühe sammu Lasnamäe kümnest sillast igaühe individuaalse kordumatuse ja omapära rõhutamiseks.
Esiteks on neist igaühe piirdele nüüdsest peale märgitud silla nimi. Teiseks sai iga sild isetooni värvitud – Pallasti silla helekuldsest kuni Raadiku silla helevioletseni.
* * *
Küsimuse peale, kus asub Tallinna kõige pikem sild, iga linlane käigu pealt vastata ei suuda. Lasnamäe elanikul oleks seevastu lausa ebaväärikas vastust mitte teada: loomulikult asub see tema kodulinnaosas.
Alates 2007. aasta suvest kuulub esikoht tõepoolest Smuuli tee viaduktile: kolmsada seitsekümmend meetrit, see on peaaegu neljandiku võrra pikem teisele kohale jäävast Pärnu maantee viaduktist.
Nende sarnasus seisneb veel ka selles, et mõlemad viivad üle raudteede, kuid sellega ühisjooned ka lõppevad: Smuuli tee viadukt on tehnilises plaanis Tallinnas täiesti unikaalne rajatis.
See ühendab endas nii traditsioonilise, betoonalusel asetseva teekattelõigu kui sektsiooni, mis kujutab endast klassikalist vantsilda – mitte midagi sellesarnast pole linnas varem kunagi olnud.
Kahju ainult, et transpordirajatise huvitavat insenerlahendust saavad imetleda ehk vaid silda mööda sõitvate busside reisijad: Smuuli tee viadukt on esmajoones erakordselt funktsionaalne rajatis.
See-eest teist silda, mis on ehitatud analoogse tehnoloogia alusel, võib rahulike jalutuskäikude ajal imetleda just nii palju, kui süda ihaldab: näib, otsekui see just imetlemise tarvis olekski rajatud.
Jutt on Tallinna kõige elegantsemast ja väliselt moodsaimast sillast, mis asub Pae pargis. See avati 2013. aastal ja on siiamaani endiselt populaarne.
Muide, vaat et ainsana Lasnamäe sildadest ei kõrgu see mitte tee, vaid… tiigi kohal. Nii et poeedi sõnad vee kohal kõrguvatest sildadest sobivad nüüdseks siiski ka Lasnamäele.
