Ajalookaugete tallinlaste jaoks langeb keskaegse linna piir kokku linnamüüri joonega. Mõte sellest, et magistraadi maade halduspiiridesse kuulus praegune Lasnamäe, tundub isegi mitte lihtsalt imelik, vaid lausa absurdne: mis on sellel piirkonnal tegemist keskaegse linnaga?!
Skeptilisus on aga antud juhul täiesti kohatu. Selle hajutamiseks pole isegi tarvis ammuste aegade kaardirulle uurida.Piisab, kui istuda bussi, mis sõidab Mustakivi peatuseni.
Nime sai see peatus samanimeliselt tänavalt, see omakorda ümbruskonnalt, ümbruskonnale pärandus nimi aga lähimalt talult. Talu nimetati loodusliku orientiiri – musta kivi – järgi.
* * *
Tõsi küll, on ka vastupidine versioon: Mustakivi olevat olnud taluniku perekonnanimi, kivi aga üksnes hoidvat mälestust temast.
Kõlab justkui tõepäraselt. Eriti kui arvestada, et graniitrahn, mis lebab Mahtra 14 maja lähedal, pole üldse musta värvi. Pigem ebamääraselt määrdunud hallikasroosa.
Kõik oleks ju kena, ainult et perekonnanimesid hakkas külarahvas saama alles pärast pärisorjuse kaotamist Eestimaa kubermangus. See toimus 1816. aastal – Mustakivi talu aga mainitakse esmakordselt kuus aastat varem.
Kivi ise on palju vanem. Selle ilmumise täpset kuupäeva tulevase Lasnamäe maa-alale ei oska keegi öelda, kuid ligikaudselt on geoloogid selle välja arvutanud: viimasel suurel jääajal, seega nii umbes viisteist tuhat aastat tagasi.
Millal Skandinaavia mägedest siia saabunud graniitrahn inimese tähelepanu äratas, on veel raskem öelda. See, et nii sündis, on aga ilmselge: kivi pinnal on avastatud mitmeid inimtegevuse tulemusena tekkinud süvendeid.
Pole kahtlustki, et tegemist on paganliku aja primitiivse altariga: Eesti territooriumil on sellesarnaseid kultusobjekte leitud üle tuhande seitsmesaja. Eeskätt asuvad need riigi põhja- ja keskosas.
Neid tuli juurde ka pärast seda, kui muinaseestlaste maa oli tule ja mõõgaga ristiusustatud: vaimulikud kaebasid veelXVII sajandilgi, et kohalikud talupojad kummardavad loodusobjekte.
Just Mustakivi rändrahnu eriline sakraalne staatus määras paradoksaalsel moel ette kivi pinnale veel ühe inimtekkelise jäljendi tekkimise – see on rohmakalt välja tahutud… rist.
Tõsi küll, selle ülesanne pole otseselt seotud religioossete vaadetega. Rist pole antud juhul mitte kiriklik, vaid magistraatlik. Heraldiline – nagu Tallinna väikesel vapil.
Seda risti nähes teekäija teadis: ta ületab piiri. Taani monarhide, hiljem aga Liivi ordu ordumeistrite maa jäi selja taha. Eespool laius Revali linnamaa.
* * *
Esmakordselt on Tallinna maa-ala piiri mainitud 1248. aastal, kinnitatud seitseteist aastat hiljem. Millal nimelt tehti see märk Mustakivi rändrahnu põhjapoolsele küljele, pole teada.
Kõige tõenäolisemalt toimus see juba Liivi ordu ajal, mil Tallinna praegust väikest vappi kasutati palju sagedamini kuisellele järgnenud suurt. See tähendab – enne ХVI sajandi teist poolt.
See-eest on aga täpselt teada, et graniitrahnu ümbruses jäi linna valduste keskaegne piir muutmatuks ligi seitse sajandit: alates 1265. aastast kuni ХХ sajandi keskpaigani.
Kogu selle aja seisis piirikivi linna valvel: kindlameelselt ja hääletult nagu tõeline sõjamees. Juba ainuüksi tänu sellele on ta enamat välja teeninud kui grafitikritseldused, mis praegu tema sammaldunud külge „ehivad“.
