Otsida vana halli aega selle linnaosa territooriumilt, mis on vaevu alustanud oma eksistentsi viiendat aastakümmet, pole esmapilgul eriti lootustandev.
Kuid selline see Lasnamäe linnaosa kord juba on, et siin ei tasu mingil juhul pealiskaudse vaatlemisega piirduda. Temasse on vaja süveneda, siis võib ta kõneleda oma kauget, rikast ja kohati paradoksaalset lugu.
Selle tänaseks päevaks kõige rahvarohkema linnaosa halduspiiridesse tulid inimesed elama ammu enne seda, kui paesele jäätmaale paneelehitiste massiive rajama hakati. Veel enam – nad tulid ammu enne Tallinna asutamist.
Kõik algas umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi, neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, kui loodusliku kingu nõlvale Pirita jõe käärus kerkis eelajalooliste põlluharijate asula. See püsis mitu sajandit.
Kuidas sealsed elanikud oma küla nimetasid, pole teada. Jõge, mis sealt kõrvalt läbi voolas, kutsuti veel kauaHirve või Irve, see on juba peaaegu nagu praegune Iru. Sama nime all läks ajalukku ka iidne küla.
Kiviaja vahetas välja vaseaeg. Elu muutus jõukamaks, seega ka rahulikumaks. Küladesse tekkisid puidust pistandtarad. Veel kolmsada aastat hiljem kerkisid mullast vallid, mida tugevdati kiviplaatidega.
Muljetavaldavad olid ka küla mõõtmed: umbes neli tuhat ruutmeetrit. Kivine vall piiras tõenäoliselt ainult osa territooriumist, kuid sellele vaatamata kuulus linnus ühetähenduslikult suurimate hulka.
Iru nägi häid aegu. Ajavahemikul VIII kuni Х sajandini olnuks teda õigem nimetada mitte linnuseks, vaid protolinnaks: varase keskaja tõelise klassikalise linna ajastu oli juba lähedal.
Siin elasid käsitöölised – mitte lihtsalt küla meistrimehed, vaid ajastu professionaalne eliit – valumeistrid. Siin elasid kaupmehed – väljakaevamistel leiti münte, mis olid vermitud islamiusulistel idamaadel ja Rooma impeeriumis.
Siin elasid sõjamehed – arheoloogide avastatud oda- ja nooleotsad kinnitavad seda. Võib eeldada, et siin elasid ka meremehed – või vähemalt külastasid regulaarselt siinset sadamat.
Aga pärast kõik lõppes. Nii järsku ja ühekorraga, et uurijad ei oska siiamaani vastust anda, millisel põhjusel elanikud Iru linnuse maha jätsid ja miks nad sinna tagasi ei tulnud.
Välja on pakutud mitmekesiseid versioone: Pirita jõe madalaks jäämisest ja kaubalaevade süvise suurenemisest kuni võõramaalaste sõjalise rüüsteretkeni ja isegi nende poolt kaasa toodud siinses piirkonnas tundmatu haiguseni.
Selge on üksnes, et Iru linnuse hukkumine toimus mitte hiljem kui XI sajandi keskpaigas. Seejuures turgu jõekaldal linnusejalamil kasutati aktiivselt kuni XII sajandi alguseni.
Aga samanimeline küla, millest kõneldakse varase keskaja kirjalikes allikates, säilis oma kohal poolteist tuhataastat järjest, kuni Tallinn ta piiride laienedes neelas.
Kuni varase viikingiajani sobis Iru linnus koos veidi eemal oleva Pirita jõe alamjooksuga väga hästi tollaste vajadustega: Pirita jõe alamjooksule said tulla võõrad oma laevadega-kaupadega ja muude mõtetega, linnuse juurde ei saanud nad liiga ligidale ootamatult tulla. Hiljem jäi linnus siiski veidi kehvakeseks kaitsmise mõttes. Palju sobivamaks osutus täpselt samade vajaduste mõttes Toompea, koos all oleva randumiskohaga.
Rähala muinasmaakonna kindlustatud keskuseks sai paeküngas, mida tunti nimetustega Lindanase, Kolõvan jm. Künka all asus tolleaegsete tavade kohaselt kohalike poolt aktsepteeritud eksterritoriaalne sadamakoht kauplemiseks, tormivarjuks jm. Selle eksteterritoriaalsuse eest tuli kohalikele muidugi midagi maksta (võtta tolli), nimetusega näiteks tann-andam vms. Seega Toopea alune võis vabalt olla TANNILINNA või TOLLILINNA.
Koos ristiusuga ja sellega kaasnenud võimusuhete muutumisega kadusid seda tüüpi kogukonnaga seotud sotsiaal-kaubanduslikud toimimismehhanismid. Ja kui kusagil XV sajandil mainiti kirjalikult esimest korda Tallinna nime, siis võis see vabalt tuleneda rahva mälus säilinud all-linna nimetusest: Tannilinna või Tollilinna, mille sisulist tähendustki enam ei mäletatud.
Vrdl Gdansk, Toulouse, Tanger, isegi Danmark jne
Toll tähenduses rohkem kui tegevus-institutsioon, tann tähenduses rohkem kui midagi materiaalset.
toll: tölnerid (maksukogujad) piiblis; Suur Tõll Saaremaal kui ehk reaalselt elanud kohalik ülik kes taolisega tegeles, taaler(dollar) jne
tann: tünnike, andmine (and, andma, sm antan) jne
“Kuidas sealsed elanikud oma küla nimetasid, pole teada. Jõge, mis sealt kõrvalt läbi voolas, kutsuti veel kauaHirve või Irve, see on juba peaaegu nagu praegune Iru. Sama nime all läks ajalukku ka iidne küla.”
Üldiselt on hüdronüümid vanemad kui toponüümid. Meenub Võru kui linna nimetus (Katariina ajal rajatud halduskeskus), mis olevat saanud nime ühe ojakese, nimetusega Võruoja, järgi. Aga see ei ole absoluutne reegel, vahel võib olla ka vastupidi. Nii ka selle Iru linnusega. Etümoloogia on üks väga sügavate juurtega värk.