Kuigi tänapäeval on Väo asum tööstuse päralt ning püsielanikke on seal väga vähe, pole see alati nii olnud. Väo küla mainitakse kirjalikes allikates juba 13. sajandil.
Arvukad arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et inimesed on siinkandis elanud aastatuhandeid. Seega võime väita, et Väo piirkonna näol on tegemist asulaga, mis kuulub vanimate asulate hulka, mis Tallinna aladel on avastatud.
Harrastusarheoloogid on Väos tegutsenud juba 19. sajandil, kuid suurim osa olulisi avastusi jääb 1980. aastatesse. Arheoloogid avastasid siis mitmed asulakohad ja kalmed, millest üks on unikaalne laevkalme, mis tähendab, et selle kivid on paigutatud laevakujuliselt. Kalmetest on lisaks luudele leitud ka mitmesuguseid ehteid ja tarbeesemeid. Kalmete periodiseerimise üle on vaieldud. Uuematele uuringutele tuginedes on pakutud, et vähemalt osaliselt pärinevad need pronksiajast ehk u 5. sajandist eKr.
Siinkandis paiknenud ja teise maailmasõja üle elanud talud liideti sovhoosiga ning valdavalt hävisid järgnevate kümnendite jooksul. Alates 1959. aastast tegutseb Väos Paekivitoodete tehas, mis toodab paekivikillustikku. Aastakümneid on Väos toodetud materjale kasutatud hoonete ja teede ehituses üle kogu Eesti. Väo küla alad liideti Tallinna linnaga 1975. aastal.
