Tallinna sporditeemalistest tänavatest on kõige auväärsema eaga Lasnamäe Võidujooksu tänav. See asjaolu on juba iseenesest rõõmustav – arvestades aga, et see tänav on oma „õdedest“ mitukümmend aastat vanem, on see eriti üllatav.
Lisaks, ainsana tänavatest, mis viitavad tallinlaste kehakultuuri- ja spordiarmastusele, on tal lisaks praegusele kaks ajaloolist nime – Rennbahnstraße ja Skatškovaja.
Imestada pole siin küll eriti millegi üle: kaardile ilmus see tänav ametlikult sellal, kui vene keel on Revali kubermangulinnas ametlik keel, saksa keel aga levikult kolmas.
See oli hetk, mis eraldas möödunud sajandit ülemöödunust või Tallinna ajaloo igiammust minevikku sellest ajast, mida kõige auväärsemas eas elanikud rohkem või vähem veel mäletavad – aasta 1900.
* * *
Ajaleht Wirulane kirjutas, et jaanipäev tõi Tallinnasse selle, mis oli senimaani linna avalike meelelahutuste hulgast puudunud, nimelt Ülemiste mäele rajati ajaviitmise jaoks traavirajad.
Topograafiaga olid lehemehel küll midagi sassis: võidujooksude tegelikult paigalt poleks linna joogiveega varustavat järve isegi binokliga näha õnnestunud.
Kuid andestagem leheloo autorile see ilmselge viga – see-eest saime tema kirjutisest teada, millal avati Tallinnas esimene, nüüdisaegsele eellaseks olnud hipodroom.
See toimus 24. juunil 1884. aastal – praktiliselt täpselt kolm kuud pärast seda, kui asutati ametlikult Revalihobuspordiühing: organisatsioon, mis ühendas linnas elavaid aadlikke ja kõige jõukamaid bürgereid.
Sellise organisatsiooni jaoks oli täiesti jõukohane võtta rendile linna endise karjamaa territoorium Valge majaka lähedal ja kohe, kui maa kevadistest vetest tahenenud oli, märkida maha jooksurajad ja tampida need kõvaks.
Mingit asjakohast infrastruktuuri luua, kui väljendud tänapäevases keeles, ilmselt ei jõutud: tribüünist ega ammugi mitte vihma eest varjavast varikatusest või puhvetist pole tekstis juttu.
Kuid näib, et linlasi see eriti ei häirinud – Wirulase ajakirjanik teatas, et lustimine selle improviseeritud hipodroomi avamise päeval pani suisa pea ringi käima ning ajas üle ääre.
Erilist lõbusust tekitas traavivõistluste publiku hulgas linna kolme voorimehe mõõduvõtt kahele auhinnale – esimene kakskümmend viis ja teine kümme rubla. Võistelda tuli ratsa.
Ilmselgelt olid nad rohkem harjunud istuma kutsaripukis kui sadulas – rahvahulga suureks rõõmuks pudenesid nad üha hobuse seljast maha ning esimene auhind jäigi lõpuks välja andmata.
Põhivõistlustel, mis polnud korraldatud mitte jõudeolijate rõõmuks, vaid hobusekasvatajate ja traavivõistluste asjatundjate meeleheaks, jagati aga auhinnad välja.
Kolmsada rubla sai parun Frede mära, läbides kaheverstase distantsi kolme minuti ja kahe sekundiga. Teine koht ja välja teenitud sajaline läksid parun Klodti täkule.
* * *
Vaieldamatult, tallinlastel on, mille üle uhkust tunda: nad said statsionaarse hipodroomi kõigest neli aastat hiljem tsaaririigi pealinnast Peterburist ja neli aastat varem lõunanaabrist Riiast.
Tõsi, see hipodroom asus linna endisel karjamaal, seega tookordsest linnakeskusest siiski üsna kaugel, ja oli kasutusel ebaregulaarselt – peamiselt üksnes suvel.
Ei ole üllatav, et pärast esimese maailmasõja, revolutsiooni ja vabadussõja keerist, mis paiskas Revali hobuspordiühingu liikmed mööda ilma laiali, polnud toonasele hipodroomile enam antud samas kohas taassündida.
1923. aasta sügisel avati Tallinna hipodroom taas juba täiesti uues kohas – Endla tänava ja Paldiski maantee ühinemispaiga lähedal, seal, kus see asub tänaseni.
Tema eellase praegusel Lasnamäel asuvast maa-alast osa on hoonestatud. Peamiselt on seal Lasnamäe mehaanikakooli hooned, kus õpivad tulevased autoasjatundjad.
Mis seal ikka, kui arvestada, et esimese Tallinna hipodroomi külastajate jaoks oli auto eeskätt „rauast hobune“, siis on siin tegemist teatava sümboolsusega.
Selle asukoht Võidujooksu tänava lähedal – mis on olnud ka Skatškovaja ja Rennbahnstraße – tuletab aga meelde nii kogu linna kui eriti Lasnamäe sporditraditsioone.
