Otsida vana halli aega selle linnaosa territooriumilt, mis on vaevu alustanud oma eksistentsi viiendat aastakümmet, pole esmapilgul eriti lootustandev.
Kuid selline see Lasnamäe linnaosa kord juba on, et siin ei tasu mingil juhul pealiskaudse vaatlemisega piirduda. Temasse on vaja süveneda, siis võib ta kõneleda oma kauget, rikast ja kohati paradoksaalset lugu.
Selle tänaseks päevaks kõige rahvarohkema linnaosa halduspiiridesse tulid inimesed elama ammu enne seda, kui paesele jäätmaale paneelehitiste massiive rajama hakati. Veel enam – nad tulid ammu enne Tallinna asutamist.
Kõik algas umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi, neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, kui loodusliku kingu nõlvale Pirita jõe käärus kerkis eelajalooliste põlluharijate asula. See püsis mitu sajandit.
Kuidas sealsed elanikud oma küla nimetasid, pole teada. Jõge, mis sealt kõrvalt läbi voolas, kutsuti veel kauaHirve või Irve, see on juba peaaegu nagu praegune Iru. Sama nime all läks ajalukku ka iidne küla.
Kiviaja vahetas välja vaseaeg. Elu muutus jõukamaks, seega ka rahulikumaks. Küladesse tekkisid puidust pistandtarad. Veel kolmsada aastat hiljem kerkisid mullast vallid, mida tugevdati kiviplaatidega.
Muljetavaldavad olid ka küla mõõtmed: umbes neli tuhat ruutmeetrit. Kivine vall piiras tõenäoliselt ainult osa territooriumist, kuid sellele vaatamata kuulus linnus ühetähenduslikult suurimate hulka.
Iru nägi häid aegu. Ajavahemikul VIII kuni Х sajandini olnuks teda õigem nimetada mitte linnuseks, vaid protolinnaks: varase keskaja tõelise klassikalise linna ajastu oli juba lähedal.
Siin elasid käsitöölised – mitte lihtsalt küla meistrimehed, vaid ajastu professionaalne eliit – valumeistrid. Siin elasid kaupmehed – väljakaevamistel leiti münte, mis olid vermitud islamiusulistel idamaadel ja Rooma impeeriumis.
Siin elasid sõjamehed – arheoloogide avastatud oda- ja nooleotsad kinnitavad seda. Võib eeldada, et siin elasid ka meremehed – või vähemalt külastasid regulaarselt siinset sadamat.
Aga pärast kõik lõppes. Nii järsku ja ühekorraga, et uurijad ei oska siiamaani vastust anda, millisel põhjusel elanikud Iru linnuse maha jätsid ja miks nad sinna tagasi ei tulnud.
Välja on pakutud mitmekesiseid versioone: Pirita jõe madalaks jäämisest ja kaubalaevade süvise suurenemisest kuni võõramaalaste sõjalise rüüsteretkeni ja isegi nende poolt kaasa toodud siinses piirkonnas tundmatu haiguseni.
Selge on üksnes, et Iru linnuse hukkumine toimus mitte hiljem kui XI sajandi keskpaigas. Seejuures turgu jõekaldal linnusejalamil kasutati aktiivselt kuni XII sajandi alguseni.
Aga samanimeline küla, millest kõneldakse varase keskaja kirjalikes allikates, säilis oma kohal poolteist tuhataastat järjest, kuni Tallinn ta piiride laienedes neelas.
