Tallinna massilise elamuehituse järel kujunenud „mägede“ perekonnas on Lasnamäe nii noorim kui ka kõige salapärasem. Saladus peitub tema nimes: poleks justkui mingit probleemi selle eesti keelest vene keelde tõlkimisega, kuid küsimuse peale, miks sai piirkond just sellise nime, kehitavad isegi aja- ja koduloolased arusaamatuses õlgu.
Tõepoolest, Mustamäega on kõik selge – tema harjal mustendav männimets näib sombuse ilmaga tõepoolest mustana. Kanarbikuvälju Õismäe territooriumile ei jäänud, kuid kunagi võis mäenõlvak kevadel tõepoolesttäiesti õitsev näida.
Lasnamäe suhtes on olukord hoopis segasem. Nimisõna „lasnas“ on eesti keeles olemas ja tähendabkonkreetset mõistet – labidat: saartel igasugust, Mandri-Eestis konkreetselt leivaküpsetamiseks mõeldut.
Teised tuletavad elemendi „lasna“ nimisõna „lasn“ käändelisest vormist, see on puuvankri teljepakke ühendav vahepuu.
Kumbki selgitus ei tee olukorda eriti lihtsamaks: ei leivaküpsetamise, hobutranspordi ega vankrite valmistamisega pole Lasnamäel märkimisväärses mahus tegeletud. Seega tuleb toponüümiga seotud mõistatuse võtit otsida mujalt.
* * *
Alguses oli mägi: nimetusega „Berg“ on tulevase Lasnamäe territooriumi tähistatud Revali magistraadi dokumentides, mis pärinevad XIV sajandi seitsmeteistkümnendatest aastatest.
Peaaegu kohe hakkavad magistraadi kirjutajad toponüümi täpsustama: mitte hiljem kui 1371. aastal on sellest saanud „Lakerberg“, veel veidi hiljem „Laksberg“.
Laksbergiks kutsusid veel sadakond aastat tagasi seda paekiviplatood kesklinnast idas kohalike sakslaste eeskujul ka need linlased, kelle igapäevaseks keeleks oli vene keel.
Ka eestlased suhtusid mingil etapil toponüümi võõrkeelsesse vormi üsna soosivalt: XIX sajandi lõpu – ХХ sajandi alguse ajalehtedes võis kohata kummalist hübriidi „Laaksimägi“.
On kombeks arvata, et Lasnamäe varasemas saksakeelses nimes on säilinud mälestus neist kaugetest aegadest, mil ümberkaudsed maad ei kuulunud veel linnale, vaid Lagedi mõisale – sakslased nimetasidki seda just „Lakt“ või „Lakst“.
Teisest küljest pole välistatud ka muu võimalus: omadussõna „Laak“ või teisiti kirjutatult „Lack“ tähendab saksa keele alamsaksa dialektis „paljas“ või „kiilas“ nii inimese kui maastiku kohta.
Nii et linna kohal kõrguva kiviplatoo kohta, mis oli üksnes siit-sealt kaetud võsa ja sinililledega, võis selline iseloomustus osutuda täiesti sobivaks.
* * *
Lõpuks on aga olemas ka kolmas versioon – „eesti“ ja „alamsaksa“ versiooniga analoogselt oleks seda sobiv nimetada „soome“ variandiks.
Juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel avaldas filoloog E. Treier arvamust, et toponüümi aluseks võib olla põhjanaabritelt üle võetud kahe sõna kombinatsioon: „läsnä“ ja „mäki“ – „mäe juures“.
Tõsi küll, sellise tõlgenduse juures pole päris selge, miks kinnistus nimetus mitte paejärsaku jalamil paiknevatele maadele, vaid maastikule, mis paiknes vahetult kiviplatool.
Lisada võiks veel ka seda, et nüüdisaegsed uurijad ei välista meie põhjanaabrite mõju ka saksa ajalooliselenimetusele „Laksberg“ – see tuletatakse soome sõnast „laakea“.
Tõlkes eesti keelde tähendab see tasane, lausk, lausik, lauge, lapik, lame või madal ja on suguluses soome nimisõnaga „laaka“, mis tähendab laia lamedat kiviplaati.
Aga las filoloogilised otsingud jääda filoloogidele. Tahaks uskuda, et sõltumata asjaolust, millisest keelest tuleneb toponüüm „Lasnamäe“ armastavad selle linnaosa elanikud oma kodurajooni.
Sõltumata sellest, milliseid keeli nad valdavad ja milline neist just nende emakeel on – ja see on kõige tähtsam.
